Kuressaare Linnateater

Millised on sulle tähtsamad kultuurisündmused möödunud aastal?

Juhan Nemvalts, Kuressaare abilinnapea:
Kui kultuurisündmustest, siis… sport on ka osa sellest. Saarte mängude avaüritus Rhodosel oli kindlasti üks kultuurietendus. Massietendus akrobaatide, tulede, lauluga ja mida iganes. Suveolümpiamängud avatakse umbes taoliselt.

Mis Kuressaarest meelde tuleb? Anna Litvinova-Merilo maalinäitus Ajamajas. Ta on ikkagi professionaal. Ja päris ere näitus oli!

Villu Veski, Kuressaare Kultuurivara juhataja:
Mida öelda? Teatrist kindlasti Aino Kallase „Reigi õpetaja“. Koht, lavastus, temaatika. Sadamaait, kus see Aare Toika etendus toimus, on ehitatud samal ajal, kui sündis „Reigi õpetaja“. See keskkond seal on autentne. Ja etendus ise on vabariiklikul tasemel.
Teiseks – „Limbo“, eelkõige oma temaatikaga – sõltuvus, narkomaania.

Kontsertidest on suurem jagu Kultuurivara korraldatud ja teadagi – iga oma laps on armas. Aga kui ma mõtlen isiklikust muljest eredaimat, siis Islandi ja Fääri saarte laulja Eivor Palsdottiri esinemine. Selline muusika, selline esitus paneb inimeses ka need keeled helisema, mida ta ei tea endas olevat. Ja see on ime, see on ka Skandinaavia ime...

Tiiu Villsaar, Kuressaare Kultuurivara rahvakultuuri juhataja:
Tegelikult on nii, et kõik need üritamised kultuuri valdkonnas, kujunevad sündmused on ju kõik olulised ja tähtsad. Ja minu kui korraldaja jaoks eriti. Aga mis eredamalt meelde on jäänud? Tundemaailma tuleb kohe sisse linnateatri suveetendus, Aino Kallase „Reigi õpetaja“. Tehtud oli midagi sellist, millest oli kujunenud sündmus ja mitte lihtsalt sündmus, vaid suursündmus Kuressaare Linnateatri ajaloos. Eks me kõik tänased otsime praegu vaikselt seda, mis on olnud. Ja ootame alati midagi uut ja huvitavat. Tegijad on igatahes tublid. Aare Toika oskused asju nii imeliselt näha ja tunda ja seda kõike oma näitlejatesse ära mahutada, see on tema lavastajaisiksuse puhul imetlusväärne.

Teiseks. Ma olen sellest ajast lootusetult armunud Kuressaare kammermuusikapäevadesse, kui ma ise enam selle korraldamisega ametis ei ole.

Need päevad erutavad mind alati ja nende sisu on paljulubav. Ja kui see kõik koju kätte tuleb, oleks kuri patt mitte kontsertidele minna. Ja seda suurem on rõõm koos kunstilise juhi Andres Paasiga, et vaatajate ja kuulajate arv on 13 aastaga kasvanud, ma pakun, 500%. Kui esimestel kontsertidel oli 40 kuni 80 inimest, siis nüüd alla 100 ei ole ühtegi kontserti.

Ja muidugi olen ma käinud ka väiksematel külaüritustel. Näiteks jaanituledel, millel on eriline nimbus minu jaoks. On selline sisemine vajadus seal käia. Tunda seda õhustikku. Ja samas annab see sellise võrdlusvõimaluse väikeste küla- ja linna suuremate ürituste vahel. See võrdlemine viib selleni, et õhustik, ühine hingamine neil üritustel on igal pool sama.

Meie Maa 9. veebruaril 2008

Üles