Kuressaare Linnateater

366 teatripäeva aastas

Täpselt aasta tagasi, 27. märtsil 2007 peeti rahvusvahelise teatripäeva pidu hubases Kuressaare Linnateatris. Juba kolmandat aastat järjest osalesin sel teatrirahva pidupäeval n-ö ametlikult ehk teatriliidu aastaauhindade žürii liikmena. Aga ega see kohustus kahandanud kohalolemise rõõmu, pealegi minu jaoks nõnda koduses ja armsas paigas nagu Saaremaa.

Olin uhke ja liigutatud, kui õhtujuht Indrek Saar mindki kenasti saarlaseks tituleeris. Ise kutsun end muigamisi “pool-saarlaseks”, sest emapoolsed juured on mul Saaremaal, isapoolsed aga Lääne-Virumaal. Aga südamepõhjas olen vist siiski rohkem saarlane…

Tänavu, kui teatripidu peetakse Tallinnas, noores vinges teatris NO99, olen veel kord žüriiliige: üks seitsmest, kes valis välja 2007. aasta tipplavastuse ja -rollid. Nii et mina juba tean, mida teie veel ei tea – laureaatide nimesid! Mul on siiralt hää meel kõigi nominentide pärast ja tahaksin väga, et ka teatritegijad ise tunneksid täit rõõmu nominatsioonist kui tõsisest tunnustusest.

Teatri kui kaduva kunsti tunnustamine on üldse väga oluline. Head, tõelist, andekat, tundlikku, ausat ja isikupärase sõnumiga teatrit tuleb märgata ja vahendada, anda tegijatele tagasisidet, arukalt kiita, eks vajadusel põhjendatult laitagi… Seda kõike tuleb teha just täna, siin ja praegu. Peagi sünnib juba uus lavastus, uus roll. Kui täna jääb tänusõna ütlemata, on homme hilja. Sellest võib sõltuda teatriinimese eneseusaldus. Ma kordan ikka ja jälle Mati Undi sõnu: saatke näitlejatele lilli, sest nende töö on efemeerne. Muuseas, millal teie viimati läksite teatrisse lilledega oma lemmikule?

Aga tuleval aastal tohin vahelduseks teatripäeva tähistada täiesti vabana. Õndsas teadmatuses, keda siis pärjatakse. Küllap on see üks teistmoodi, vastutustundetum peoelevus.

Vahepealses ajavahemikus, 27. märts 2007 kuni 27. märts 2008, olen käinud teatris 129 korda. Kui liita juurde teatrist kirjutamine ja teatrist mõtisklemine, nii ilmsi kui unenägudes, julgen küll väita, et mu jaoks on terve aasta kui üks lõppematu teatripäev. Ja iga aasta seejuures liigaasta! Teatrile ei kuulu mitte üksnes pimedad talveõhtud. Ka suvelavastuste hulk on aina kasvanud, aplalt otsitakse ja leitakse uusi mängupaiku. Kui võtta eesmärgiks kõikjale jõuda, võib suvepuhkusest päris ilma jääda. Kardan aga, et niisugune väsimata töörühmamine üürikeses põhjamaa suves ei ole hää teatritegijatele ega ka lausvaatajatele. Raske oleks mul kujutleda oma suve sootuks ilma puhkuseta Saaremaal vanaisa talus.

Ent samas seostub mulluse suve üks ilusamaid päevi ikkagi teatriga, nimelt lootusrikkalt elule ärganud Kuressaare Linnateatriga. Oli 27. juuli 2007. Koos kolleegidega vaatasime Muhu saarel Koguva külas Tooma talu rehetoas Garmen Tabori ainulisest kohavaimsusest kantud lavastust “Kirjad emale” – mõtisklust Juhan Smuuli luulest, luuletaja saatusest, tema ajast ja kodust. Hiljuti, emakeelepäeval 2008 näidati selle lavastuse õnnestunud televersiooni, mis tõi hinge eheda suvetunde. Ja heameele, et skulptuur Smuulist on jõudnud kodusaarele ja Juhan saab kadakate vahelt merele vaadata.

Aga tolsamal juuliõhtul 2007 jälgisime ka Kuressaare vanas sadamaaidas Aino Kallase “Reigi õpetajat” – Aare Toikka fantaasiaküllaste kujunditega lavastust, kus traagika ja kergus saavutasid imeliku kokkukõla. Mõlemad lavastused kuuluvad oma hingega saarele, ehkki “Reigi õpetaja” on ju hoopistükkis Hiiumaa lugu.

Saare tunnetuses võib olla nii vabaduse kui suletuse kvintessents. See sõltub maailmatajust ja hingeolust. Ise olen alati tundnud, et mere lähedus annab hingele vabaduse. Midagi samaväärset aga annab ka hea teater.
Meeleolukat ja mängurõõmsat teatripäeva!

Pille-Riin Purje
teatrikriitik
Meie Maa 27. märtsil 2008

Üles