Dramaturg Rünno Saaremäe on Oskari ja Erika loo raaminud kirjaga.

Selle viimse ja ainsaga, mille sakslanna kirjutab eesti poisile, kellega nad argkirglikult ja keevhäbelikult teineteisest mööda armastasid.

Hooliv iroonia

Romaani üle lugedes hämmastab, kuivõrd kõikehaaravalt on lugu mahtunud loetud lavatundidesse, kui terviklikult ja värskelt avaneb teose põhituum, kui täisverelised on teosest lavale astunud tegelased ja kui huumoririkas tekst.

Tammsaare tekstile võib läheneda mitmeti - see võib kõlada kui filosoofi vaimumõõk, kui elukibe äädikas või lopsakas jant. Rünno Saaremäe dramatiseeringu ja Raivo Trassi lavastuse ühisnimetajaks on halastav-halastamatu mõistvus, mis kätkeb endas nii hoolivust kui irooniat. Ja lugu ise kõlab üsna tänaselt-tuttavlikult.

Raivo Trassi lavastajabiograafias on Tammsaarel kindel ja püsiv koht. Trassi 110 lavastuse hulgas on 12 Tammsaaret ning see omanäoline rida loodetavasti jätkub.

Seekord räägivad Trass ja Tammsaare loo armastusest, sellesse programmeeritud möödamõistmisest, mida suurendab rahvuslik taust. Loo sellest, kuidas mõisasaalist pärit neiu ja suitsutarest pärit noormees vastastikku õhkavad, aga päriselt kokku ei saa. Sest nemad kuulavad ainult ennast, krampuvad oma kujutelmadesse ega mõista tajuda teist.

Hannes Priki lontis ülikonnas Oskar on eesti maapoiss, kel enesejuurimine pooleli. Ta on just selline mats linnas, kes ei tea isegi, on ta korporant või mitte, on ta üliõpilane või muidulogask, on tal elus mõni sisulisem eesmärk või veeretab ta linnas kodurahva lootusetu ootusena oma päevakesi õhtusse.

Egost Oskaril puudu ei tule, kuid veel on temas kohati seda süütust maalt, kes linna jõudes ei saa aru, miks on ta siin, kes suudab küll jäljendada studioosuse-vormi, ent kel puudub sisu ja selgroog. Ta pole selline võbelev kompleksikuhi, nagu mäletame Kaido Veermäe Oskarit, on pigem mõttetu mees, kes püüab kramplikult olla ja genereerida mingit mõtet. Ja armastab. Nii, nagu oskab.

Hannes Priki Oskari teeb omal kombel sümpaatseks just rolli järjekindel siiruse joon, mis on taustaks kõigile keerutustele, valedele, ülbitsemisele ja orjameelele. Ning see heitlik heleduse helk, mis säratab tema palet kahekesihetkedel Erikaga. Ja see lapselik nõutus, kui armastuse loodetud taevamanna pudeneb tõe ja vale vahel hingetolmuks.

Kibemagusad elujooned

Maarja Jakobsoni Erika on eluhimulisem, keevalisem, trotslikum, sitkem, mängulisem ja väljapoolepööratum, kui neiust romaani põhjal oskaks arvata. Jõuline ja nüansirikas rollilahendus avab Erikat uuest küljest tema kirgliku arenemisvalmiduse õhinast hüljatud/ärapõlatud naiselikkuse kibeda traagikani. Maarja Jakobsoni Erikas on hoogu ja otsustavust, malbust ja huumorit, tema hillitsetuse all lõõmab tuli.

Evald Aaviku Parun kannab endas vereomast kõrkusejoont, ent eelkõige on ta elutark vana mees, kes armastab oma lapselast tingimusteta, kaitseb teda tingimusteta tema enese ja tema armastuse eest. Jakobsoni ja Aaviku stseenides peitub igas hetkes varjatud hellus.

Stseenis, kus Oskar astub Erika vanaisa palge ette, on Evald Aavikus ootamatut avatust, valmisolekut suhelda noormehe kui võrdsega. Ta on valmis loovutama Erika väärt mehele, aga paari lausega ilmuvad häälde pettumus ja parunlikud noodid, tekstiks pilkav soovitus öelda maakeeli “parunihärra”. Iga vaataja teab Tammsaare teksti. Aga siin on koht, kus näitleja mängib välja teisitimineku võimalikkuse.

Noore ja vana mehe dialoog tervikuna on küll tekstina nauditav, aga lavastuslikult paratamatult staatilisena hakkab venima.

Piret Rauk Majaproua ja Egon Nuter Majahärra rollis mängivad täpselt timmitud koomikaga vürtsitatud suurepärase dueti. Võimuka ja varaka eesti mamsli naivistliktorkavad elutarkused, tema söögiisu peletavad armastuse-arutlused, nauding sakslannast teenijat pidada ning tema abikaasa terased pisted sellesse vadasse on huumorist pikitud, kandvad ja tasakaalus. Egon Nuteri tekstinapp ent kõnekailmeline härra ja Piret Raugi lopsakasõnaline proua loovad söögilaua ümber eheda tõusikkoduse õhkkonna. Diskreetse ja täpse punkti paneb i peale muusikaline kujundus.

Kärt Reemanni sussipätakates Loona on kui romaanist välja astunud. Just selline hiirelik-kuulekas, ent reservatsioonidega alandlik. Nagu Oskari korporatsioonivärvide ja -puhevuseta analoog.

Kohver ihu ja hingega

Lavakujunduses (Inga Vares) mängivad nöörid-niidid-(elu)lõngad, mis seisavad, kõiguvad või põimuvad tegelase kohal, jäädes lõpuks abitult rippu. Mis saab sellest elust ja surmast? Rippuvad nöörijupid jätavad otsad lahti.

“Teie kandsite kohvris oma käe otsas mind kogu mu ihu ja hingega, aga Teie ei aimanud seda. Teil oli kandmiseks kogu armastusemaailm, aga Teie ei märganud midagi,” kirjutab Erika sealtpoolt head ja kurja. Kas ka teispoolt armastust? Trass laseb vastuse hajuda roosi õielehtedesse.

Inna Grünfeldt
Virumaa Teataja 9. aprillil 2008.a.