Kuressaare Linnateater

Mõistulugu hirmuvalitsejast draakonist esietendub lossipäevadel

Kuressaare lossipäevade raames esietendub 5. juulil Saaremaa juurtega Helen Rekkori poolt lavale toodud Viljandi Kultuuriakadeemia tudengite esituses Jevgeni Švartsi allegooriline näidend “Draakon”.

Fotol peategelased Johannes Veski ja Merilin Kirbits.

“Kuna lavalugu ise on väga värvikas, aga samas räägib ta tõsistel teemadel ning seda ääretult vaimukalt, siis pakub “Draakon” noortele näitlejahakatistele suurepäraseid võimalusi rolliloomeks,” rääkis Viljandi Kultuuriakadeemias lavastajaks õppiv Helen Rekkor.

“Draakonit on lavastatud Eestis varemgi ja teistel aegadel,” sõnas Rekkor ja lisas, et see asjaolu võib juhtida mõtted sellele, et võib-olla olid need lavastused põhjendatumad kui praegune. Samas ei saa ära unustada minevikku, ei saa ära unustada oma suurt naabrit. “Sellise naabriga nagu meil tuleb tundlad püsti hoida. Ja mitte unustada seda, mis on juhtunud,” rääkis ta.

Seda, kuidas Helen Rekkor jõudis “Draakonini”, võib nimetada kolme seaduseks. “Hakkasin Ugalas lavastama ühte teist lavastust ja rääkisin sellest isale. Tema vastu, et võta parem “Draakon”, vaat see on äge. Tookord vastasin isale, et olen oma otsuse juba teinud. Läks pool aastat, kui hääletasin “Kangelase” kontrolletendusele Pärnusse ja mind võttis peale üks tegevsõjaväelane. Rääkisime temaga kõigest põnevast, Eesti riigi kaitse kohta jne. Tema ütles, et kuna sa õpid lavastajaks, siis ma soovitan sulle head materjali: loe “Draakonit”.

Läks mööda kaks nädalat. Üks mu lähedane sõber astus suitsuruumis ligi, kraapis kotist raamatu, et näe, siin on midagi sinu jaoks. See oli “Draakon”.” Pärast seda mõtleski teatritudeng, et kui see on kolme seadus, siis ta peab selle läbi lugema. “Ses mõttes ma ei valinud “Draakonit”, vaid “Draakon” valis minu.”

Heleni juhendaja lavastaja ja teatriõppejõud Kalju Komissarov lavastas Jevgeni Švartsi “Draakonit” 1996. aastal Viljandi lossimägedes. “Mina valisin “Draakoni” kunagi just sellepärast, et ta oligi allegooriline,” sõnas Komissaarov.

Ta märkis, et isegi nüüd, aastaid hiljem seda siin kõrvalt vaadates ei ole “Draakon” kaotanud oma aktuaalsust ning et allegooria töötab. “Sest ta ikkagi on totalitaarsuse vastu kirjutatud lugu, mõistukõne. Neid totalitaarsuse ilminguid on igal pool, kahjuks ka siinsamas Eesti vabariigis.”

“See tekst rääkis 50 aastat tagasi, räägib praegu ja ilmselt jääbki rääkima. Võtame kasvõi don Quiote, kes ühelt poolt idioot, kliiniline juhtum, aga samas on ta maailmakirjanduse ühe tähtteose peategelane. Ta ei küsi, mis talle maksma võib minna, aga tema läheb oma Dulcinea eest võitlusse. Samas reas kui Jeesus Kristus või Che Guevara on ka Lancelot,” kommenteeris Komissarov allegoorilise näidendi üht võtmetegelast.

Helen Rekkor loodab, et läbi lavastuse jõuab publikuni jälgimisühiskond ehk draakon siin ja praegu kui ohumärk. Kõike salvestatakse, kõike jälgitakse. “Isiklikult minu turvatunnet see küll kõigutab,” sõnas ta ja lisas, et kolmandasse vaatusesse on just sellised märgid sisse lavastatud.

Komissarovi sõnul on lavastus tekstitruu. “Ei ole niimoodi, et võtame autori, ja oleme ise 10 korda targemad.”

Ene Kallas
Oma Saar 30. juunil 2008

Üles