Kuressaare Linnateater

Linna külje all elab draakon

Igal ajastul on oma draakon. Igaühes meist on draakon. Umbes nii võib ilma liiga tegemata ja laias laastus sõnastada Helen Rekkori Jevgeni Švartsi allegoorilise muinasjutu lavastatud ideed. Selliselt jõudis sõnum lava ette.

Lavastaja idee oli nii jõuline ja kohalolev, et nii mõnigi kord unustasin ennast pigem jälgima lavastaja kätt kui näitlejate mängu. Loomulikult, lusti oli ja on noortel näitlejatel palju. Seekordne näitemäng ei ole ses suhtes erand. Ja millal siis veel lustida, kui mitte tudengipõlves.

Ükskõik kui tugev on lavastajatöö, ei saa ümber ega üle näitlejatest ja nende rollilahendustest. Kui aga arvestada, et need konkreetsed näitlejahakatised, kes mängisid niivõrd häid võimalusi pakkuvad karaktereid, on tõesti oma tee alguses, siis oleks asjakohane vaid viidata mõnele rabedale kohale.

Peaosatäitjaist oli vast kõige humoorikamalt ning jõulisemalt lahendatud Rauno Kaibiaineni linnapea. Näilise skisofreenia all kannatav libedikust ametnik andis suhteliselt tugevalt edasi väiklase ja auahne inimese ahtakese maailma. Võib-olla oleks roll veel nauditavam, kui Kaibiainen jäljendanuks mõnda eesti riigi võimumeest, aga võib-olla mõjunuks see ka aastatetaguse, nõukaaegse “Draakoni” markeerimisega. Samas, paljud praegustest vaatajaist mäletavad ja on näinud eelnevaid lavastusi?

Kolmest näitlejast – Mairi Jõgi, Kati Ong ja Anatoli Tafitšuk – koosnev draakon oli osav ja mõneti enesestmõistetav lavastajapoolne defineering. Dra-dra-dra või dra-draa, mis seal vahet.

Samas meenutas see rollimängijate seas levinud tavalist praktikat, kus draakoni pead mängib üks ja sabaosa teine inimene. Nutikas lahendus nii või naa. Sama nutikas oli draakoni kasutamine kolmandas vaatuses. Kas kutsuda neid zombideks või varjudeks/viirastusteks on pigem terminoloogiline küsimus. Draakoni sõnatu kohalolu ka pärast tema alistamist sai võtta kui ohtu. Draakon on alati olemas. Ükskõik, kas ta on surnud või elus, kohal on ta ikka. Alistatuna isegi võib-olla ohtlikum.

Piisab, kui meenutada energia jäävuse seadust. Samas ei ole ses midagi imekspandavat ega ebatavalist, et maha surutud ja alistatud (olgu selleks kasvõi draakon) teenib oma endisi alamaid. Kuningast võib saada narr ja vastupidi.

Kuna Draakon on pigem sellist sorti karakter, kus on taga lavastajapoolne kindel nägemus, siis märgin lihtsalt, et need kolm näitlejat said omapoolse osaga hästi hakkama.

Johannes Veski Lancelot oli tõepoolest rüütel La Manchast. Piisavalt siiras, talumatult abivalmis, masendavalt optimistlik ning narrilt armuv tegelane. Selline ehe don Quijote. Nähes näitlejat laval ämber peas kõndimas tekkis tunne, et kohe-kohe saabub ka Sancho Panza.

Merilin Kirbitsa Elsa oli aga vast kõige toorem töö. Võib-olla oleks tulnud pigem forsseerida leebust tema karakteris, mitte trotslikku allaheitlikkust. See viimane oli nii ehk naa Švartsil sisse kirjutatud, aga laval mõjus niigi jõuline ja tänapäevane tütarlaps kuidagi liialt sõjakana.

Kõuts nimega Maša ja eesel täitsid oma rolle mõnuga, kiskusid isegi suitsu ja puha. Mis omakorda tekitas lõbusa elevuse publikus. Ja tundub, et nemad olid vist ainsad, kes esietenduse ajal ei külmetanud.

Ülejäänud (väiksemad) rollid olid enam-vähem tabatud, samas kehastuti siiski rohkem karakteriteks kui karakteri jooni kandvaid inimesteks. Samas muinasjutus ongi eesel eesel ja lits lits, mis seal siis linnapeast ja tema tentsikust pojast tahta.

Eraldi tahakski ära märkida kostüüme. Nii loomi kehastavate näitlejatel kui teistel. Lihtne draakoni-aegne valge ja edeva linnapea roosa-helesinine markeerisid valitsejatele meelepäraseid jooni. Üks ühel, teine teisel moel, aga sarnaselt ikka. Totalitaarsuse vanas heas vaimus. Draakoni vaimus.

Ene Kallas
Oma Saar 14. juulil 2008

Üles