Kuressaare Linnateater

Eriline võimalus ja huvitav idee: ühel õhtul nii ooper kui draama!

Garmen Tabor on Rakverest pärit teatriinimene, kes on töötanud erinevates Eesti paikades. Kodu ja pere on Tallinnas, kuid mõne aasta eest asus ta põhiprojektide kõrvalt toimetama Kuressaare linnateatris.

Mis tõi teid aasta-paari eest Saaremaale?

Mind kutsus siia appi mu kursuseõde Piret Rauk, kes hakkas Kuressaare linnateatri direktoriks. Siis ei olnud siin veel peaaegu midagi, vaid tuul undas lukuaukudes. Tõsi, oli küll rahvateater ja veel erinevaid väiksemaid ettevõtmisi, aga otsest peremeest polnud ja nii me hakkasime toimetama.

Piret asus Saaremaale 2005. aasta novembrikuus. Teatrihooaeg oli siis juba käimas ning nõnda, olude sunnil, tuli mul teha esimene lavastus, „Nulltund”.

Mis on teie praegune põhitöö?

1. augustil asun tööle rahvusooperisse Estonia ja mu põhitööks saab näitejuhtimine. Seal hakkab Liis Kolle lavastama Mari Vihmandi ooperit „Armastuse valem”, mis on Eesti algupärand. Hakkan selles lavastuses töötama näitlejate ja lauljatega.

Olete kokku puutunud teatritöö eri tahkudega: olnud tehniline töötaja, näitleja, lavastaja ning dramaturg. Nüüd olete vabakutseline. Milline neist ametitest on teile kõige lähedasem, loomuomasem?

Näitleja, sest see, kust alustad, on lihtsalt nii tähtis.

21.–27. juulini kestvate Saaremaa Ooperipäevade raames on publikul võimalus näha lavastust „Patseba Saaremaal”. Olete selle näitemängu lavastaja. Kust ammutate ideid ja mis on inspiratsiooniallikaks?

Ideid ammutan kõikjalt maailmast. „Patsebaga” oli selline lugu, et Saaremaa Ooperipäevade kunstiline juht Arne Mikk pöördus minu poole eelmise aasta sügisel, kui mul olid käsil viimased etendused „Juuditiga”, ja ütles, et ooperipäevad on tulemas. Ta küsis, kas tahaksin Kuressaare Linnateatriga sinna midagi teha, ning seejärel pakkuski välja „Patseba Saaremaal”.

Ühel õhtul teha nii ooper kui draamat on eriline võimalus ja huvitav idee. Ühevaatuselise näitemängu autor on Aino Kallas, Tauno Pylkänen kirjutas sellest ooperi. On ju näiteks ka „Jevgeni Onegin” nii Puškini draama kui ka Tšaikovski ooperilavastus, aga selle esitamine oleks läinud liiga pikaks ega olnud võimalik. Etenduse „Patseba Saaremaal” mõlemad vaatused kestavad vähem kui tund aega ja mahuvad ilusti ühte õhtusse ära. Lisaks on see põnev kooslus.

Kuressaare Linnateatri kõrvalt tegelete ka muude projektidega. Millega praegu veel seotud olete?

Praegu on mul käsil veel Pirita kloostri lugu „Birgitta”, kus mängin nimiosa. Sellega on veel etendusi tulekul, sest suvelavastus tuli välja uues Pirita kloostri kabelis, aga etendame seda ka mujal. Käisime Vormsil ja Tõrvas ning 10. augustil, lauritsapäeval, saab meid näha Kuusalu kirikus.

Kuidas läheb elu Õnne tänavas? Kui suurt mõju on teile avaldanud Anne-Mai tegelaskuju?

Õnne tänava lugu läheb kuuldavasti ikka edasi.

Anne-Maiga on nii- ja naapidi. Olenevalt ülesannetest on minu karakteri osakaal sarjas muutlik. Eks näitleja on laval ikka talle antud vahenditega ja see juba loobki suure ühisosa. Ei oska öelda, palju see roll mind mõjutanud on, sest ma ei ole seal väga suurelt sees olnud.
Tõnis Kase ajal oli sarjas rohkem maaelu kajastamist, aga eks see linnaelu on huvitavam. Võtted toimuvad väga toredas talus, lust ja rõõm on seda teha. Partnerid on väga toredad ning ka Ain Prosaga on mul hea koostöö.

Saal jääb vaikseks. Publik kuulab, vaatab, paneb tähele. Millise tunde ja emotsiooniga näitemängu jälgite ja mida loodate publikule pakkuda?

Kogu protsess toimub ju ikka selle nimel, et asi jõuaks publikuni. Lavastus peab saama etenduseks ja selleks nähakse vaeva. Tähtsad on nii ettevalmistusperiood kui ka kõik sellele järgnev.

Kui publik on saalis ja etendus algab, on sellised segatud tunded: on elevust, ootusärevust, mõtted sellest, kas kõik läheb ikka nii, nagu peab. Kui kõik klapib ja justkui läheb käima, siis järgneb rõõm.

Kui võrrelda lavastaja- ja näitlejatööd, siis lavastaja vastutus on oluliselt suurem. Näitlejal on palju lihtsam. Lavastajatöö seob ühte näitlejad, kunstnikud, kostümeerijad, riietajad, valgustajad, helimehed – kõik, kes on etendusega seotud. Kogu see seltskond moodustab ühe osa tehtest, mille nimi on lavastus, ning sel hetkel, kui see vaatajani jõuab, saab see nimeks etendus.

Kõige oodatum on minu jaoks seesama etenduse algushetk. Saab näha, millele publik reageerib ja kuidas nähtut-kuuldut vastu võtab. Elevust tekitav ja põnev on see nii näitlejale kui lavastajale.

Näitleja või lavastaja on inimene nagu iga teine ning vajab seda, et keegi aeg-ajalt hinge paitaks või keha kosutaks. Kuidas te pingeid maandate ja rutiiniga võitlete?

Väga erinevalt. Suures osas maandab pingeid meri. Mererand on koht, kus lõõgastun kõige paremini ja puhkan. Eks need teatridki, kus olen töötanud, on kõik enam-vähem mere lähedal, ainult Ugala jääb kaugemale.

Teinekord mõjuvad lõõgastavalt kõige lihtsamad asjad, näiteks perega koos olemine. Kuna mu abikaasa on ka näitleja, mõistab ta tihedamat ja närvilisemat eluperioodi hästi ning on toeks. Kodus olemine on üldiselt hea ja rahustav.

Pere ja kodu võtavad oma aja, suure osa neelab töö, aga kas teil jääb aega ka mõne hobi jaoks?

Armastan väga ujumas käia. See on hea lõõgastumiseks ning ka vormis püsimiseks. Meeldib ka süüa teha, kui aega on. Kui on veidi kiirem ja tegusam periood, siis ajapuuduse tõttu mul üldiselt hobisid ei ole.

Teater on mu töö ja hobi. Projektidel nagu „Patseba Saaremaal” on ainult kaks etendust, aga kõik peab olema väga hoolikalt planeeritud ning pika aja järel saavad kokku inimesed erinevatest kohtadest. Lavastaja jaoks oli see kärsitu aeg. Proovidevaheline vaba aeg on iseendaga olemine, mil on võimalus tegeleda kõige muuga, aga mõtetes valmistun ikka prooviks. Kui ootamine läbi, on hea proovisaali minna ja kõik oma kujutlused, mõtted vabaks lasta. Tekib vabanemise rõõm.

Näitlejapisik poeb hinge enamasti juba pisikesena. Kuidas teie teatrihaiguse endale külge olete saanud?

Käisin-seal-tegin-seda-algust pole olnud. Näitlemine on tulnud kuidagi tasapisi. Keskkooli ajal olid Rakveres kaks legendaarset kuju, Rein ja Linda Olmaru, kes vedasid pikki aastaid kooliteatrit. Kui olin üheksandas klassis, tõusis tollane Rakvere I keskkooli kooliteater uuesti pärast mõõnaperioodi. Siis läksingi asja vaatama. Linda ja Reinu tugi oli suur.

Teater on justkui eluviis ja kõike seda jagub teie ellu palju. Abikaasa Margus Tabor on samuti näitleja. Milline on teie kodune õhkkond, kas teatritegemine kuulub ka igapäevasesse pereellu?

Teater jääb ikka lavale. Kui tegeled mingi asjaga, siis loomulikult teravdub pilk asjadele, millega parasjagu ametis oled. Hakkad kindlaid situatsioone või kindlaid kujusid tähele panema. Alati võib juhtuda, et mingeid detaile lipsab tavaellu sisse. Aga üldiselt on meil kodus tavaline õhkkond – lapsed ja nende koolimured, nagu ikka.

Mis on järgmine soovunelm, mille ellu viia kavatsete?

Loodan veel nädalakese puhata mere ääres, enne kui Estonias hooaeg algab.

Küsis Laura-Liisa Perova
Just 28. juulil 2008

Üles