Yasmina Reza näidend “Tapatöö jumal” (Le dieu du carnage) on hästi läbikomponeeritud lavateos. Ta annab sisuliselt näitlejaile võimaluse läbi mängida Stanislavski meetodi erinevaid tahke. Mõeldes nii lavakujundust kui nelja tegelast. Laval ei ole midagi ebaolulist, laval ei ole ühtegi kõrvalrolli ega kasutuid vidinaid. See viimane on muidugi kunstniku Jaak Vausi töö, kes tõepoolest on suutnud nii ökonoomse ja töötava lavapildi luua, et ühtaegu mängis kujundus ise kui tervik nii funktsionaalses kui kunstilises mõttes ja lõi eelduse töötamaks ideaalse taustana sellele karmile ja mõnevõrra ootamatult elulisele näitemängule.

Enamasti mõjub ükskõik milline loometeos mitmel tasandil. Ei ole uudis, et esimest korda filmi vaadates / raamatut lugedes / etendust jälgides pöörab inimene eelkõige tähelepanu sellele, mis saab, eriti juhul, kui algtekst on tundmatu. Kannatavad nüansid. Need, mida näitleja ja lavastaja on lihvinud viimaste proovideni. Aeg on raha, aga seekord otsustasin, et raha on minu oma ja läksin ka teist korda etendust vaatama. Nagu peaks ja võiks igat lavastust kohelda.

Pärast esietendust rahva rõõmsat sebimist jälgides mõtlesin, et jah, muidugi oli naljakas ja lõbus. Isegi neile, kes austavad briti huumorit. Võiks koguni öelda, et eriti neile. Parafraseerides neljanda “Alieni” filmi peategelast Ellen Ripleyd: viimasel ajal tundub kõik naljakas, aga tegelikult ei ole, mille üle naerda. Kui inimene itsitas nende inimeste üle, kes laval oma suhteid klaarisid, siis naeris ta enda üle, tundes ära ühe või teise otse elust enesest võetud olukorra.

Näidendis on neli inimest, ei, tegelikult inimlooma. Neist üks ei varjanudki seda. Ta irvitas kohati abitute ning võltside viisakusžestide üle, tundis tõelist mõnu sellest, mismoodi üks teisele ära paneb, peaasi, et see tema ei ole. Ja kui see ka tema oli, ega seegi teda väga häirinudki. Jutt on muidugi Jüri Aarma Alain Reille’st. Ainuke asi, mis viis Alaini rööpast välja, oli tema kalli aksessuaari uputamine.

Jah, lavaloo käivitab poiste kaklus, mille käigus n-ö “kepiga relvastatud” väike “metslane” lööb teda kitseks nimetanud kambapealikul kaks hammast suust välja. Kole lugu küll, aga siiski üsna sarnane kõigile neile koolikaklustele, mis kohati omandavad tänapäeval palju hullemaid vorme. Viide Soomele, ja mitte ainult.

Aga veel koledam oli see, et üsna alguses õnnestub vaoshoitud ning targal sõjavastasel Kersti Kreismanni proua kirjanikul ja kunstiteadlasel märkida, kui julm tema mees küll on ning naaksuda hamster Krõbuski teemadel kogu etenduse vältel. Kuidagi väga elust enesest. Musta pesu on tore pesta võõraste ees, sest siis ei saa vastaspool lihtsalt teist vait käratada ega tüli üles kiskuda. Enamasti. Üleskrutitud närvidega mees on sunnitud põhjendama oma julmust ja veel võõraste ees.Viisakalt ja puha. Mis seal imestada, et ta läheb endast välja. Kuid vaoshoitud ja haritud vägivallavastane proua ei suuda taluda vihjeid, mis lõikavad sügavamale kui lavalt näha, ning karjega “Ma tapan su!” sööstab abikaasale kallale. Naljakas, kas pole. Ha-ha. Samamoodi on lilledega.

Tulbid, mis olid lugupidamise märgiks hommikul turult toodud ning ilusti vaasi sätitud, said omamoodi indikaatoriks. Need ilusad “sitased” lilled, lõikelilled, mis kuidagi asjasse ei puutunud. Murenema hakanud kiht, mis hoidis ilusal malbel  Piret Rauga proua Reille'el senikaua ühiskonnas lugupeetud maski näol, haihtus tema enda õnneks-õnnetuseks pärast klaasi või paari kangemat kraami.

Majapidamistarvete hulgilao omanik, Sulev Tepparti Michel Houille on kahtlemata põnev persoon, põnevam, kui esialgu paistab. Ta on läbinud pika tee, leidmaks ennast olukorras, mis tuleb lahendada nii või naa ja seista silmitsi omaenese foobiaga. Kuidas ta saab hakkama sellega ja kas hamster peab kuskil pidu, on küsimus, mis jääb õhku ja õhtusse rippuma. Lahendusi ei ole. On vaid lõpuni mõtlemata mõtted, varjatud emotsioonid ja sügavale peidetud loom.

See, et inimene tegutseb pinna all ja sügavamal tasandil ikkagi kui kiskja, ei ole muidugi Reza avastus, aktuaalne ja ehmatav aga siiski. Nagu seegi, kuidas inimene riietub sotsiaalsuse ja kultuursusega. Just see, mida ta sellest sügavamalt omaks võtab, määrab inimese olemuse, kuid vahel, vaimse tapatöö käigus kistakse ka aluspesu seljast. Reza ja Allik kisuvad. Halastuseta ja huumoriga. Mis võib veel naljakam ja mõtlemapanevam olla kui enda alastust varjata püüdev püünele tõstetud inimloom.

Ene Kallas
Meie Maa 13. oktoobril 2008