Mitte igapäev ega iga-aasta ei kogune Kuressaare Linnateatrisse seltskond, kes huvitub kultuurist ja on võimeline arutlema selle üle, et mida õigupoolest laialivalguva mõiste "kultuur" all mõeldakse. Umbes aastakümme oli jäänud eelmise ja läinud kolmapäevase kultuurikonverentsi vahele.

Et konverentsi pealkirja märgitud küsimustele – mis, milleks, kellega ja kuhu – on vastused visad tulema, nähtus sellestki, et teise konverentsi poole ettekandjad, need kohalikumad ja muidu saarlasemad, ei juurelnud mitte kohaliku kultuuri üle, vaid üldisemalt. Tõsi, puudutati üht või teist ja sekka kolmandatki valupunkti, aga suur osa jutuajamist ja mõtisklust käis Saare maakonna kui provintsi kohta ja kerge vaevaga oleks saanud, võinud ära vahetada Saare maakonna näiteks Jõgevamaaga.

Kultuurikonverentsile kogunes ligi sadakond huvilist ning ürituse peakorraldaja, Saare maavalitsuse haridus- ja kultuuriosakonna juhataja asetäitja kultuuri alal Valve Heibergi sõnul oli kolmapäevane konverents siiski diskussiooni algus, mis ei pretendeerinud vastustele. Peakorraldaja hindas kõrgelt konverentsi optimistlikku joont ning avatust konstruktiivsele arutelule. Ürituse lõppakordina tunnustas Heiberg kõrgelt Saaremaa ühisgümnaasiumi näitetrupi Krevera luulekava "Ta oli olemas, sest oli küll", mis võtnud üritusel kõlanud mõtted kenasti ja sobivalt kokku.

Kultuurikonverentsi nii mõnedki kõnelejad viitasid samalaadse ürituse kahekümneaastasele vahele. Aga teadjamad raputasid päid ja arutlesid, et kas 1999. aastal 7. maikuu päeval toimunu Kuressaare kultuurikeskuses oli konverents või mitte. Selgus, et ikka oli, nimigi viitab sellele: "Kultuuri- ja rahvamajad riikliku kultuuripoliitika valguses" ning konverents toimus Kuressaare kultuurilaada raames.

Kui räägitakse kultuuri üle, siis sisuliselt ja tegelikult kõneldakse kõigest sellest, mis hoiab ühiskonda koos, sellest, mis on sootsiumi mälu, räägitakse seostest kõikvõimalike tasanditel. Lubatagu mul siinkohal meelde tuletada, et Eesti riik on ellu kutsutud eesti keele, kultuuri ja rahvuse säilimiseks. Aga mis toimub? Ülo Vooglaid, Tartu ülikooli Õigusinstituudi emeriitprofessor märkis muuhulgas, et mitte majandus ei ole see, mis kreenis, vaid hoopiski kogu riik. Majanduses tuleb see kõige enam välja ja mis eelkõige kannatab? Loomulikult kultuur, mille jaoks parematelgi aegadel on raha nappinud. Vähesest võetakse vähenegi. Nii tundub lausa priiskamisena ehitada sinna rahvamaja, kus arutletakse kooli sulgemise või vähemalt algkooliks taandamise üle. Ning tekib ka küsimus, et kui riiklikul tasandil rikutakse põhiseadust, siis mis mina... aga eks see ole kultuursuse küsimus. Sest suhtumine kultuuri iseloomustab ka riigi arengutaset. "Raha raisatakse siia-sinna, aga pärast öeldakse, et surutis," tsiteerides Ülo Vooglaidu.

Kuulates emeriitprofessorit tabasin end lausa iga minuti järel kirumas – kuidas on võimalik, et ma varem ei ole ühtegi tema loengut kuulanud? Kuigi Vooglaid rääkis elementaarsusi ja enesestmõistatavusi, kõike seda, mida iga humanitaareriala läbinu on ilmselt korduvalt ja mitmes sõnastuses kuulnud. Kultuuriteooria killukesi sellest, et suhtumine kultuuri ja kultuuriväärtustesse on iga inimese ja ühiskonna inimlikkuse mõõt, sellest, et kultuur on mälu. Lausa lust oli kuulata fraasi a la "Eestlased jagunevad laias laastus kahte lehte: eesminejateks ja eestäraminejateks ning neid viimased on võrratult rohkem kui esimesi" ning vaikselt ja eneseirooniliselt muiates kaasa noogutada.

Tegelikult võiks lausa lehekülgede kaupa jutustada konverentsil räägitust, mõtiskleda üles tõstetud teemade üle, aga paraku on ruum kitsas ning raamides. Nii saab teha vaid mõned remargid konverentsi esimesel poolel kõneldu ja kõnelejate kohta: Eesti Kunstiakadeemia professor David Vseviov rääkis loo Bulgakovi kassist, sellest, kuidas üks arusaamine loob hetkelise dialoogi kahe inimese vahel, miks ka mitte kultuuride vahel, Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA juhataja Aet Maatee jaoks ei olnud küsimust, kellega edasi: "Ikka teiega, kulla inimesed, ikka teiega!" ning Kaja Tampere arutles selle üle, et kogu elu, ka see, mis toimub külapoodide ümber, on kultuur. Kuiväga ma tahaks talle vastu vaielda, ometi ei ole see õige aeg ega koht.

Tahaks siinkohal kirjutada, et jätkub, aga kas ka tegelikult, on teadmata... Kindel on aga see, et diskussioon kultuuri üle saab ja peab jätkuma ning kindlasti mitte vaid leheveergudel.

Ene Kallas
Meie Maa, 01. detsember 2008.