Lugupeetud Kuressaare teatri majavaim, oled sa ikka päriselt olemas?

(Foto: Heiki Maiberg/montaaž)

Väheke imelik küsimus. Räägime ju.

Juttu ma justkui kuulen, aga pildi peale on sind raske püüda. Pärast on fotol ehk ainult mingi valge aur.

See on minu maja. Istun ja valvan, et kellelgi laval sõnad sassi ei läheks, et tuli räästasse ei tuleks ja et mängumajast mängupõrgut ei tehtaks.

Justkui ooperifantoom?

Võta kuidas tahad. Ise külitasid sügisel mitu nädalat üleval katusekambris. Käisin sind piilumas, ega sa üksi lollusi ei tee.

Ei näinud.

Samme kuulsid?

Samme kuulsin.

Mis sa siis kahtled. Oli asja ka?

Muidugi, kohe mitu. Aga hakatuseks pean kiitma, et sul on imeilus elamine. Justkui teatriinimese unistus. Rõdu, saal, torniga lava, garderoobid, külalistetoad, saun, kohvik...

Mesine jutt, aga kõik on õige.

Inimesed ka ametis. Mitu?

Kuus. Direktorid ja lavameistrid, õmblejad ja valgustajad ja kes kõik veel.

Saavad hakkama?

Miks ei peaks saama? Ega ma neid siin muidu olla ei laseks, hirmutaksin minema.

Midagi on nagu puudu ka.

Rahast räägid või? Mul on üks rahapada siin lähedal...

Ei, mitte rahast. Näitlejaid ei ole.

Mis jutt. Kes mul siin laval siis kohmitsevad?

Need on mujalt ja korraks tulnud. Sõidavad pärast jälle mere taha minema. Oma trupp on ju puudu. Sa valitsed justkui Okasroosikese nõialossi - maja olemas, tegelasi pole.

(Ohkab raskelt.) Hea, et niigi on läinud. Juba maja saamisega oli igavene sekeldus. Sada aastat tagasi maksis see terve varanduse - 12 000 rubla. Kuressaare Eesti Seltsil sellist summat muidugi ei olnud. Võtsid pangalt laenu, müüsid võlatähti ja nurusid annetajaid.

Tead, kes kõige rohkem andis?

Kõnele.

Johannes Kingissepp.

Kas sealt kurikuulsast suguvõsast?

Sealt jah. Viktori onu, rikas mees. Eelmise sajandi 11. aasta oktoobrikuus oli õnnistamise pidu. Sel päeval tulin mina siia elama.

Ja kohe läks teatriks lahti?

Kohe. Aasta pärast mängiti siin juba kümmet näitemängu. Lusti jätkus kuni ilmasõjani.

Siis sai lust otsa?

Oh, mis mu silmad siin kõike nägema pidid. Kõigepealt ronisid venelased sisse, siis sakslased, vahepeal oli majas isegi vangla. Kui sinimustvalge Kuressaares lehvima hakkas, läks jälle lõbusamaks.

Mul on siin isegi kino olnud.

Kino kinoks, aga trupp...

Ära nüüd osata. Trupp oli ka siis täitsa olemas. 1935. aastast kohe päris kutseline. Viisteist aastat järjest.

Mis siis juhtus?

Viiekümne esimesel panid punased teatri kinni, tegid kultuurimajaks, rahvateatril lasti ikka õnneks olla. Aga ega ka kauaks. Venelased võtsid mu maja enesele sõjaväe kultuurimajaks. Sa ei tahaks seda näha, mis neist siin järele jäi, kui neil ükskord minna tuli.

Tahad, ütlen ühe saladuse. Ühes pealinna teatri laos on siiamaani mõned mängimise riided, kuhu on sisse kirjutatud: Kuressaare teater. Hoiavad endale, tagasi ei anna.

Aga mis ma ikka soiun. Edasi läks jälle rabamiseks. 90ndate algul tõmmati kogu mu lossike paeni maha, ainult fassaad jäi alles. Ise oleksin ka äärepealt buldooseri alla jäänud. Õnneks olid vanad paberid alles, nende järgi tehti uus maja vana moodi jälle valmis. 1999ndal oli avaetendus "Tuulte tallermaa". Eks ole sobilik pealkiri?

Kust need näitlejad saadi?

Need saadi paraja sohiga. Uibo Väino oli siis siin ülemaks. Temal oli mu teater kangesti südames. Võttis näitlejad lausa palgale, aga teiste ametite peale. Üks oli administraator, teine rekvisiitor, kolmas lavameister - kokku 10 hinge.

Õhtuks said kõik jälle näitlejaks. Käis selline moondamise mäng. Väino laskis ju lavale veel torni ka otsa ehitada. Mis lava see ilma tornita ongi. Ma ise elan ka öösiti seal. Aga ega seda pidu kauaks ei jätkunud.

Ma kuulsin, et koguni Mikk Mikiver ise tahtis siia juhatama tulla.

Täpselt nii oligi. Me ajasime mitu korda juttu. Küll ma meelitasin, et tulgu ja tehku, kohe hea ja kurjaga. Ükskord ei lasknud teda majast väljagi, aga ei aidanud see midagi. Ikka läks ja ei tulnudki enam tagasi.

Jõuame jälle, hea vaimuke, alguse juurde tagasi. Et teater on, publikut jagub ka, aga näitlejaid pole.

Sul ikka üks ja sama jutt. Kust ma need võtan, kui palka maksta pole?

Sul pidi ju rahapada kusagil peidus olema?

Kui ma selle välja annan, võtavad lihtsalt ära, näitlejaid nad juurde osta ikka ei luba.

Oled oma rahapajast kellelegi rääkinud ka?

Eks ma mõnele ole näidanud. Aga need on vande andnud, et ei lobise. Piret ka teab.

See Suure Tõllu naine?

Pole ta mingi Tõllu naine. Tema on siin praegu direktoriks, aga salaja teeb teatrit ka (Kuressaare Linnateatri praegune direktor on Piret Rauk -toim). Teda ära puutu, tal mees ka siin tööl, ja kui laps suuremaks saab, ehk jääb ka...

Ja kui nende näitlejate juurde tagasi tulla, siis kaheldi juba 30ndatel, kas teatril siin linnas üldse tulevikku on, et linn ei toitvat ära. Aga siis oli ju linn veel väike. Nüüd on see hulga kasvanud, terve saareriik taga peale selle. Aga näe, kahtlevad ikka veel. Pane või majale rattad alla ja sõida mujale mängima.

Kurb lugu.

Ma lihtsalt ise väheke kurvameelne. Ega mu teater siis tühjana ei seisa. Käib siin igasuguseid mere tagant mängimas, oma saare rahvas  peab pidusid, rahvateater müttab omasoodu, päris naljakas pealt vaadata. Ja eks see ainulaadsus ka maksab midagi - Eestis ikka ainuke, kus maja on, näitlejaid pole, aga teatrit tehakse. Kas tahtsid veel midagi?

Üks soov oleks nagu veel. Istu nüüd rahulikult seal saali keskel ja lase endast üks pilt ikka ära teha. Muidu ilmarahvas ei usu, et me jutule saime. Mina räägin jälle mandri peal, et siia mõni hää mees mängima tuleks.

Eks see pärast paista, kumb oma sõna peab.

Jüri Aarma
Maaleht, 04.12.2008