Juba 1999. aastast alates, mil Kuressaares teater avati, on selle saatus valuline ja liitusetuna näiv tundunud. Lühikese aja jooksul on jõudnud teatrit juhtida Väino Uibo ja Kutt Kommel. Neli kuud tagasi asus ametisse näitlejanna Piret Rauk, kellele taas kord suured lootused on pandud.

Seda, kas linn üldse vajab teatrit, ja kui, siis millist, arutati reedel Kuressaares aset leidnud konverentsil “Kutselise teatri võimalikkusest Kuressaare linnas”.

Avakõnes rõhutas värske teatrijuht Piret Rauk, et Kuressaare linnateatri rajamine ja maha olemasolu on erakordne võimalus, poleks mõttekas seda vaid külalisetenduste jaoks kasutada, oluline on välja tuua ka omavalitsusi.

Ettekannetega esinesid Kuressaare linnapea Urve Tiidus, rääkides teatri ja linna suhetest, teatrikriitik Jaak Allik, teatriaasta peakorraldaja Margus Kasterpalu, Aarne Mägi linnakodanikuna, lavastaja Taago Tubin, kelle ettekanne käsitles Võru Teatriateljee kunstilisi ja majanduslike toimumisprintsiipe, kultuuriministeeriumi teatrinõunik Tõnu Lensment ja Rakvere teatri juht Indrek Saar.

 

 

Aruteluks, mida juhtis teatrikriitik Andres Keil, jätkus pinnast rohkem kui küll. Nii linnapea Tiidus kui teatrinõunik Lensment esitasid oma visiooni, mida nad teatrilt eelkõige ootavad.

Põhiline sõnum oli, et kui teater toimib, publik vaatab ja meedia teatritegevust kajastab, toetavad seda ka linn ja ministeerium nii rahaliste vahendite kui nõuga. Linnapea mainis ka, et kui eelnevalt on kogu aeg rõhutatud rahanappust, siis kas tegelikult ei ole probleem siiski ideede ja inimeste, korraliku visiooni ja pealehakkamise puudumises.

Kõige skeptilisem oli Kuressaare teatri püsimajäämise ja arengu suhtes Rakvere teatri juht Indrek Saar – praeguse toetusega ei tee tema arvates teatris midagi ära, head tulemust ei saa sellisel moel nõuda.

 

Visiooni ja kontseptsiooni puudutav küsimus esitati ka praegusele teatrijuhile, kuid kahjuks jäi see ilma ammendava ja sisuka vastuseta. Piret Rauk nimetas küll mõningaid lavastusi ja projekte, mis on plaanis, kuid ettenägelikku ja terviklikku kontseptsiooni teatri edasise kunstilise ja institutsionaalse toimimise kohta ei avaldanud.

Sellega - tõsi, tegevusplaani lihtsustatud mudeliga – tuli välja hoopis Jaak Allik. Viis- kuus palgalist näitlejat, palgalisi töötajaid kokku umbes 12, aastas üks vabaõhulavastus, üks kabaree, üks kunstiliste ambitsioonidega lavastus – nii kõlas tema visioon.

Jääb üle loota, et teatrijuhil on selge nägemus siiski olemas. Muidu oleks olukord üsna trööstitu. On üks teatrimaja üks kast, kuhu ollakse kogu aeg suunatud tegevust välja mõtlema

 

Teatrikriitik