Alustava, praegu vist ikkagi tühjalt kohalt alustava teatri puhul tõuseb põhimiseks usalduskrediit. Rahastajate usalduse määr uue teatrijuhi vastu.

 

Teater institutsioonina on väga aeglase reageerimisega – ei ole nii, et ootame aastakese ja vaatame, mis saanud on. Protsess võtab aega, ka kolm aastat on veel piiripealne tärmin, kuigi see võiks olla aeg, mille möödudes juba tulemusi nõudma hakata.

 

Seega, antagu aega atra seada ja stabiilset rahastamist. Mida, nagu ka linnapea Urve Tiidus sedastas, ei saa garanteerida – praeguses poliitilises kokkuleppes ja arengukavas on teater esmase prioriteedina sees, aga kui võim vahetub, võib vahetuda kõik

 

Ja siit jõuame suurema, üldist kultuuri rahastamist puudutava probleemini. Puudub kultuuri rahastamise, kultuuri hoidmise järjepidevus. Arengukavade umbmäärastes sõnastuses on kõik nagu korras – arendame, suurendame, toetame. Aga kuna konkreetne sisu puudub, on ka tagasiasteid lihtne teha.

 

Lisaks veel, et kultuur koosneb valdkondadest, mis kõik peavad stabiilselt arenema. Kultuur ei ole umbmäärane suurus.

 

On teater ja kirjandus ja kunst ja nii edasi. Kui aga juhtub, et kellegi suva või valitseva kildkonna meeldivuse tõttu rahastamispõhimõtted «kultuuri sees» muutuvad, on ka halb.

 

Et kui raha kultuuris jääb samaks, aga pott, millega kunst oli arvestanud, järsku näiteks kirjandusele tõstetakse. Selline jõnksutamine oleks sama halb kui eelarvekärped.

 

Vaatame edasi – Kuressaare Linnateatri näite varal. Garantiisid ei ole, okei. Aga garantiisid on võimalik tekitada – iga poliitiku ja ametniku sees. Inimesekeskselt. Garantii nimedeks on hea tahe ja vastutustunne. Usaldus. Hoiame mõne aasta KLT-l silma peal, see võiks olla huvitav case study. Kas ka rõõmustav, eks see selgub.

 

Teatriaastal loeme Eesti teatrite alguslugusid – ükski pole matsust kuningaks saanud. Rahulik areng on märksõna. Liiatigi et Kuressaare on pea sama suur linn kui Rakvere või Viljandi. Mille poolest siis meretagused viletsamad on? Polegi. Vaadatagu kaarti – seda teatrit on vaja!

 

Ja laiemalt – culture is very important, nagu ütles mulle kunagi üks elupõline Uppsala kultuuritöötaja. Lihtne ja selge. Ning uskuge, mitte üleliia lihtne.

 
Andres Keil