Linnateater toob välja esietenduse
Linnateater tõi üle mitme aasta lavale vabaõhuetenduse
Kolmapäeva õhtul esietendus Maasilinnal Kuressaare Linnateatri etendus “Mereröövel vastu tahtmist”, mida oli vaatama tulnud umbes 450 inimest. Viimati tõi linnateater vabaõhuetenduse lavale 2002. aastal.
Maasilinnal mängib ümbrus kaasa
Kuressaare Linnateatri direktor Piret Rauk oli “Mereröövel vastu tahtmist” esietendusele kohaletulnute arvuga rahul. Üle 450 – 500 inimese etenduspaik tema sõnul ei mahutakski.
Maasilinn sai toimumispaigaks valitud seetõttu, et see sobib tegevustikuga kokku. Rauk rääkis, et jaanuaris, mil Raivo Trass andis nõusoleku etendus lavastada, otsisid nad koos Trassiga Saaremaal sobivat etenduspaika. “Maasilinn oli see paik, kus Raivo ütles, et see on see õige koht selle materjali jaoks,” märkis Rauk.
Raivo Trass on Meie Maale öelnud, et Maasilinn on atraktiivne vabaõhulavastuse paik: “Siin saab seda lugu hästi mängida. Vesi, linnud, vallid, kadakad, kivid, taluhooned – kõik mängivad kaasa.”
Rauk ei pidanud Trassi Saaremaale väga meelitama: “Mind kutsus Raivo Trass omal ajal Pärnu teatrisse, ta on olnud minu peanäitejuht. Ma tean, et ta on väga tugev Eesti dramaturgialavastaja ja me saime minu meelest üsna kiiresti kokkuleppele.”
Teatrijuht Rauk ise jäi esietendusega rahule: “Väga hästi jäin rahule. Mõned väiksed apsakad olid, aga esietendusel ikka juhtub.”
Saarlasest ajakirjandusdoktori Juhan Peegli kirjutatud muheda Sarapiku Juhani alias Verise Johni loo on näitemänguks dramatiseerinud Jaan Kaplinski.
“Mereröövel vastu tahtmist” on lugu Sarapiku Juhanist, kes läks üle mere käiakivisid tooma. Suveetenduses mängivad veel Aarne Mägi, Indrek Saar, Kaia Skoblov, Arvi Mägi, Kiiri Tamm jt. Kunstnik on Riina Vanhanen, muusika Indrek Kalda seades ja lavavõitlust õpetas Indrek Saar.
Vahetud muljed esietenduselt:
Maasilinnale jõudes paistis kohe silma suur autoderivi. Rahvast jätkus nii muru peale istuma kui pinkidele, paljud nautisid etendust ka püsti seistes.
Etenduse ajal vahetati lavasid, nii et publik sai vahepeal näiteks veekogu äärest Maasi linnuse juurde liikuda. Publik elas lavaltoimuvale erksalt kaasa: kui eriti naljakas koht oli – ja neid oli palju, plaksutati näitlejatele. Aplodeeriti ka siis, kui lavalt mõni lustakas laul kostus.
Eriti muheles rahvas nende ütlemiste juures, mis puudutasid saarlasi. Ju oli siis äratundmisrõõm suur. “Meite elu seisab kahe jala peal: räimes toetab meid mere poolt ja tuhlis maa poolt ja ümber see elu ei kuku, tulgu või tõrva ja tinalusikaid taevast alla,” nagu ütles Sarapiku Juhan (Hannes Prikk). Minu kõrvalolev keskeas proua müksas oma abikaasat aga järgmise lavalt kostnud killu ajal: “Saaremaal on tööjaotus olemas: naised teevad tööd ja mehed teevad kõik muu.”
Merje Pors
Meie Maa, 28. juuli 2006
Üles