Linnateater toob välja esietenduse
Kuressaare mereröövel vallutas Maasilinnal publiku südameid
Kuressaare Linnateatri 26. juulil esietendunud suvelavastus “Mereröövel vastu tahtmist” tõi Maasilinnale ligi pooltuhat vaatajat, kellest enamik nähtuga ka ilmselgelt rahule jäi.
Seekordne suvelugu on linnateatril pärast aastal 2000 mängitud “Suurt Tõllu” ja 2002 “Armunud vanamehi” kolmas sedasorti ettevõtmine ning sedakorda erinevalt eelmistest jõuti Kuressaarest välja Maasi, mis nähtud etenduse tegevuspaigaks tõesti imehästi sobiv.
Juhan Peegli mõnusa loo lihtsameelsest, aga kange jõuga Saaremaa külapoisist Sarapiku Juhanist, kes tahtis käiakive osta ja kogemata kombel hoopis mereröövliks sattus, ühe lõunamaise linna koos imekauni Santa Krutsi Roosi Isabella südamega ära vallutas ning lõppeks pärast kaelamurdvaid seiklusi tagasi koduranda jõudis Maasilinnal etenduva variandi on kokku kirjutanud Jaan Kaplinski ja lavale seadnud Raivo Trass. Suure kunstnikutöö on ära teinud Riina Vanhanen.
Lisaks peategelase, Juhani ehk Johni, keda toredasti kehastas noor näitleja Hannes Prikk, seiklustele ja päris teravmeelsetele tänapäeva nöökavatele kildudele mahtus kahetunnisesse etendusse rohkesti laulu ja pillilugusid. Tegevuspaigadki vaheldusid. Pärast kõrtsistseeni sai publik näiteseltskonna kannul päris vee veerde mereröövlite laeva ja selle pardal toimuvat kaema kõndida, et seejärel Santa Krutsi linna (elik Maasilinna) vallutamist vaatama kõmpida.
Tuleb tunnistada, et lavastuse viimane osa kõige tempokamaks ja enim nauditavaks kujuneski. Eriti lustis publik Indrek Saare mängitud napsilembese püha isa Ambrosiuse etteastet ning küll pisikese, ent see-eest briljantse rollina jäi meelde Arvi Mägi vangivalvur. Vahvad mereröövlid olid Aarne Mägi, Andres Tabun, Priit Lõhmus, Mati Talvistu ja Santa Krutsi Roosil Kaia Skoblovil jagus nii särtsu kui naiselikku võlujõudu. Kenasti naerutas rahvast ka Aime Käeni käre saare moor, Sarapiku Juhani ema, ainult tema lõpumonoloog kiskus veidi liiga pateetiliseks ja proportsioonitult pikaks. Ilmselt oli lavastaja Trass erinevalt mereröövel Johnist hoopis saare naise lummusesse langenud ega raatsinud seda kärpida.
Aga üldiselt võis siiski nentida, et kena keik – oli tore pretensioonitu suvetükk, mida sooja suise ilmaga päikesest rammestununa just paras paar tundi lustida.
Ragna Malm
Kuressaare Sõnumid 3. august 2006
Üles