5., 6., 12. ja 13. augustil etendus Muhu muuseumis Koguva külas Tooma talu rehetoas Garmen Tabori poolt Juhan Smuuli luuletustest kokku pandud ja lavastatud teatritükk, mis kandis pealist “Kirjad emale”. Anu Lamp Juhani ema osas ja Argo Aadli Juhan Smuuli osas mängisid välja südamliku kava, mida muusikaliselt illustreerisid Kaido Kelder tsellol ja Tiit Kalluste akordionil. Lavastus valmis Kuressaare Linnateatri ja Muhu muuseumi koostööna, näitlejad pärinesid Tallinna Linnateatrist.

Väravast sisenedes võttis külastajaid vastu Muhu meesansambel Leena Peegli saatel, kes laua taga laulu veeretas ning tulijatele lahkesti lonksu koduõlut, kuivatatud silgu-suutäit ja hapukurgiampsu pakkus. Kuna rehetuppa mahtus vaid käputäis vaatajaid, jäi pea igal etendusel palju inimesi väravate taha. Kuigi küll soovitatud oli registreeruda, ei uskunud keegi enne, et ta sisse ei mahu, kui ise kohapeal ära nägi. Esitatud on taotlused, et septembrisse- oktoobrisse võimaldataks lisaetendusi. Kas läheb ka õnneks, veel ei tea.

Leidub inimesi, kes Juhan Smuuli veel mäletavad. Nende reaktsioon oli Argo Aadli tegelaskujule väga positiivne: “Just sõuke sie Juhan olligid”. Anu Lambi emaroll oligi aga just klassikaline, soe ja südamlik.

Paju on Juhan Smuulile ette heidetud, et ta lõi laule ka ülistuseks selleaegsele valitsusele. Etenduses oli see huvitavalt välja toodud riimi otsimisega sõnale “Stalin”, mis paistis olevat tõelne pähkel. Päris- Juhani kaitseks võin aga väita, et tänu selleaegsele, kas siis päris- või võltsmeelsusele, saime ka nõukogude ajal lugeda muhedaid Muhu monolooge, mille põhjal vahva filmgi vändatud, värvikatest reisikirjadest ja luulest kõnelemata. Me oleme rikkad ju just ainult selle tõttu, mis meil olemas on just siin ja just praegu.

Süda igatseb selliseid laule...

Kuid milliseid laule?

Liis Pallas
Meie Maa, 6. september 2006