VAT Teatri koostööprojekt Kuressaare Linnateatriga andis suurepärase võimaluse seda võluvat muinasjuttu ka Kuressaare Linnateatri lavalaudadelt nautida.

”Väike Merineitsi” (dramatiseerija ja lavastaja Aare Toikka) esietendus meie koduteatris 6. detsembril.

Teatrisaali sisenedes oli hetkega märgata lavakujunduse üldplaanis lõpuni viimistletud kunstnikutööd (Inga Vares). Seda ka igas väiksemas kostüümi ning rekvisiidi detailis. Silm peatus laval erinevas suuruses mustkunstniku- kübaratel, vaibal ootevalmis vanaaegsetel nikerdustega toolidel, rippuvatel valgustuledel. Kõik nähtav harmoneerus omavahel must-valge-punane kombinatsioonis.

Pillide rohkus lava esiservas lisas huvi tõusu toimuma hakkava vastu.

Saalituled hämardusid.

Muusika looja (Rivo Laasi) sättis end mugavalt toolile istuma ning helidekeel avas etenduse. Publiku ette ilmus mustkunstnikupaar (Garmen Tabor ja Janek Joost), kes oma professionaalsuses hakkasid põimima jutustusse, liikumisse ning võlutrikkidesse lugu väikesest merineitsis.

Kui väike merineitsi oli saanud 15aastaseks, võis ta veepinnale tõusta ja inimeste maailma vaadata. See esimene hetk osutus talle saatuslikuks- ta armus printsi, kelle ta laevahukust päästis. Sellest kohtumisest sai alguse väikese merineitsi unistus taaskohtuda oma armastatuga.Unistuste teostamine oli raskem kui kujuteldagi võis. Väikesel merineitsil tuli maa peale pääsemiseks loobuda oma häälest ning kannatada kohutavat valu, saades inimeste moel jalgadel kõndijaks. Kannatus oli talle veelgi raskem pisarate puudumise tõttu. Merineitsi leidis oma printsi ning sai iga päev olla tema läheduses. Just olla, sest printsis ei süttinud armastust väikese merineitsi vastu. Tema jaoks oli ta nagu väike tumm leidlaps. Unistus inimlikust õnnest- olla armastatud- ei leidnud vastuarmastust ning väikesel merineitsil tuli leppida vahuna merelainetesse sulandumisega... Aga surematu hing? Seda oli tal endale võimalus saada heategusid tehes...

Lugu mängivad näitlejad võlusid esimesest hetkest eri vanuses publiku- nii lapsed kui täiskasvanud mustkunstitrikkide, miimikarohkuse, sarmikuse ja teksti esitamise väljendusrikkusega.

Kogu etendust saatis sõnadega oskuslikult läbipõimitud elav muusika, mille loomine algas siinsamas, antud hetkes, kitarri, kuljuste, tuulekella, vilepilli jt muusikainstrumentidega. See muutis vaadatava nauditavaks.

Etenduse tekst oli kiire ja sisukas, väikestele muinasjutusõpradele mitte kergesti jälgitav. Selle tasakaalustas neile vaatamislusti pakkuv lavaline liikumine, laul, erinevad rekvisiidid, efektsed hetked- tähed taevas, õhutütred, laeva puri, lainetus merel.

Siinkohal, olles ise osana publikust kahel etendusel, julgen kirjeldada saali kogunenute emotsioone- reageeringuid ning omi mõtteid tajutavast.

Õhtune esietendus täitis saali väga erineva vaatajaskonnaga- alla aasta vanustest eelteismeliste ja täiskasvanuteni välja, viimaseid oli, tõsi küll, vähevõitu. Oli ilmselge, et etenduse jälgimise muutis raskeks osa publikust, kellele 50 minutit laval toimuvat vaikselt vaadata oli liig, mis liig. Seda loomulikult nende ea tõttu. Viimasest tulenevalt kostis sel õhtul üle näitlejate teksti kord vaiksem, kord valjem lalin ning kilked. Imetlesin lapsi, kes suutsid läbi selle müra kannatlikult keskenduda ja laval toimuvasse lülituda. Jäi mulje, et lapsevanematel on vähe teadmisi ära tunda- tajuda hetke, mil väikelaps on väsinud, tüdinenud, mittehuvitunud ja seeläbi ka vähe oskust näidata austust etendust vaadata soovijate vastu saalist lahkumisega. Neil hetkedel on nagu omamoodi kahju nii näitlejaist kui teatrigurudest.

Teist etendust vaatama tulnud publik ohjas oma muljeid-tundeid oskuslikult ning oli nende nähtavaks tegemisel ka äärmiselt lahke. Muinasjutuline vaikus saalis enne etenduse algust, millesse lõi virvenduse vaevukuuldav sosin saalitulede hääbudes. Naer, mida kihistati, kui oli naljakas ning lõbus. Aplausid püstitõusu saatel väljendamaks näitlejate tekitatud elevust, rõõmuja põnevust. „Vau! Ohoo! Oo!“ olid hüüded, mis saatsid erinevat-vahelduvat tegevust, mustkunsti, žongleerimist, ootamatusi, üllatusi. Rahulolu vaadatuga peegeldasid laste silmad.

VAT Teatri esitatud kurbliku lõpuga muinaslugu väikesest merineitsist, kes ei võitnud küll printsi armastust, kuid sai võimaluse võita endale surematu, igavesti elav hing heategusid tehes, oli kokkuvõttena vaatemäng, milles omamoodi segunesid pidulikkus, dünaamiline liikumine teksti, tegevuse ja elava muusika vahel.

Meile, teatriarmastajatele, jäi rõõm võimalusest olla osa nauditavast, liigutavast, ilusast ning hästi tehtud etendusest.

Janne Nurmik
Meie Maa, 14. detsember 2006