Pärast vahepealset teatritööst eemale tõmbumist, on viimastel aastatel lavastajad Aime Käeni (67) taasavastanud ning sündinud on mitmed tõeliselt kandvad rollid Ütlen ausalt, et seda juttu peaks kuulama ja nägema, mitte lugema, sest see emotsioon ja miimika, kuidas Aime oma lugusid räägib, on väärt just kuulamist ning vaatamist.. Kogu näitlemise aja jooksul on aga Aimel tulnud kokku puutuda mitmete omanäoliste lavastajatega. 

Väga kummaliselt. Endise Lossi poe ees tuli Heino Kivi jalgrattalt maha ja ütles – kuule tüdruk, sa oled nii palju luuletusi lugenud, tule mul on sind tarvis näiteringi. Olin siis 20 aastane ja tõesti koolis palju luuletusi lugenud küll eesti, vene ja inglise keeles. Tollal veel rahvateatrit ei olnud, oli Kingissepa kultuurimaja näitering.

Kõige esimene oli loomulikult Heino Kivi. Kivi on meister masside liikuma panija ja kui ta hakkab ühe detaili kallal juurdlema, siis tema juurdleb selle lõpuni välja. Mida ta aga minult välja pigistada ei suutnud, see oli esimese armastaja rolli. Mingi eriline naiselikkus peab seal olema, mida minu ei olnud. Mina olen poolpoisilik skorpion. Kui oli vaja mingit sellist erilist lembust näidata, siis see ei tulnud hästi välja ja kõige suurem kriitik selles suhtes oli minu ema, kes ütles, et ära jumala pärast võta niisugust osa vastu, kus sul on vaja lembust näidata. See oli tema meelset naeruväärne ja minu enda meelest seda enam. Õnneks ma ei ole selliseid osi tõesti teinud. 

Rein Rooväli ja mõned, kes käsid teatris oma diplomitöid tegemas. Rooväljal oli oma nägemus ja ta oli kohati kaunis huvitav, aga hiljem ta võib-olla lihtsalt väsis ära.

Ma olin koolis ja olid ka perekondlikud põhjused. Kokku olin ära umbes 15 aastat.

Tõnis Kipper. Tal oli vaja kedagi Enn Vetemaa Roosiaeda Amaliat, ühte väga mõjukat prouat, mängima. See oli ilus roll.

Nähtavasti on kõigis inimestes mingisugune edevus. Ma küll ei pea ennast eriti edevaks inimeseks, aga mingisugune ussikene kuskilt lapsest saadik sees on, et äkki ma ütlen seda paremini kui keegi teine. Selline julgus on mul ehk sees.

Tõnis on jäärapäine ja skorpionil on temaga väga raske, aga lõpptulemus on enam-vähem vaadatav. 

Küllap meil on see fifty-fifty. Tal on väga palju võitlemist alati olnud minuga, sest ta ei saa sellest aru, et ma ei võitle temaga, vaid ma võitlen iseendaga seesmiselt. Üldiselt oleme kompromissi leidnud ja nüüd olen piisavalt vana, et raudselt öelda ei, enam ei tee. Inimene peab ju tunnetama, millal on aeg ära kaduda lavalt. Aitab küll, ju publik on tüdinud juba ühe näo nägemisest.

Jah, oma “Džinnimänguga”. See oli võrratu protsess. Minu arvates Väino Uibo töö on filigraanne. Ta võib ühe lause, ühe repliigi juures püsida minuteid, kümneid, ühe stseeni juures tunde ja seda nikerdada ja nikerdada ja nikerdada ning lõppude lõpuks, mis kõige kummalisem, ta saavutab oma tahtmise. Uiboga oli väga huvitav, aga ka väga raske. Ma olen tema proovides vihastanud, nutnud, kahed prillid lõhkunud, välja jooksnud jne, kuid see kõik oli äärmiselt huvitav. Ta oli võrratu ja mul on nii kahju, et see asi nii lõppes.

Mina ei puutu teatri tagatubadesse ja ma ei kommenteeri, aga väga kahju on, et nii läks.

Ei, ei. Ainult, kui tegime “Tuulte tallermaad“ linnateatri avamise puhul, siis olid mingid summad ette nähtud.

Mitte iialgi. Minul on tegemise protsessi rõõm – just nimelt protsess ise on kõige huvitavam. Seal põrkuvad tüki tegelaste sisemaailmad, põrkub lavastaja ja näitleja ja partnerite sisemaailmad, koorub välja inimeste üldine maailmanägemine, mõttemaailm, lugemus, isegi mingi poliitiline suhtumine tänapäeva maailma. Proovide protsessis tuleb kõik see välja ja selle jälgimine ja selle sees olemine on huvitav. Loomulikult ka see, et mida lavastaja tahab selle tükiga saavutada ja kuidas ta selleni jõuab.

Siis tuli 1998 aastal Ingo Normet ja „Kuningas John“. See oli imeline, kuidas üks tõeline korüfee paneb massi liikuma ja kui sellel massil on ka sisu ja mõte ja mingi väljenduslikkus – see oli vapustav. See protsess tõi kananaha ihule, väga mõnus oli seda teha. Isegi Mati Unt kirjutas ühes arvustuses, et tema jaoks on üllatav see, et harrastusnäitlejad võivad Shakespeare teksti anda kohati paremini kui profid. Ma olin sellest täiesti vapustatud. 

Sea ei oska vist keegi öelda. Mulle väga meeldib Mati Undi ütlus rahvateatri ja professionaalide kohta – kõige vastuvõetamatum teatris on, kui kana üritab laval mängida merikotkast. See lause on minu meelest niivõrd efektne ja kui selle üle sügavalt järele mõelda, siis minu arvates ei käi see mitte üksida harrastajate kohta. Mulle läks see lause nii südamesse, et olen seda mitmele näiteseltskonnale öelnud. Minu meelest on see nii õige. Inimene peab oma sees vist ikka ära tunnetama, kas ta on võimeline seda laengut, mis selles tegelases on, tooma välja või ei. Kui ta ikka arvab, et päris ei ole see võimalik, ära siis mine lavale.

Ma ei oska nähtavasti leida niisugust nippi, kuidas komöödiaga hiilata.

Minule see tänapäeva šokeeriv teater ei meeldi, ma olen konservatiivse ja klassikalise teatri armastaja. Ei meeldi laval roosamanna, ülepaisutatus, rääkimata seksist ja muust sellisest.

Ta ei ole jah kunagi varem lavastanud ja tegi siin “Nulltunniga” debüüdi. Hästi huvitav oli, just tema lähenemine. Naislavastajaid pole mul jah varem olnud ja ega ma ei sobi ka hästi naistega, kuid Garmen on väga armas ja tark inimene.

Eluringist, kus on kõike – sündi, surma, armastust, vihkamist.

Ma arvan, et seal oli rohkem rabedust, kui ta laskis välja paista, sest ta on piisavalt hea näitleja. Muidugi muret oli tema silmades ja kõhklusi kindlasti - see on täitsa loomulik. Aga nii tore, et ta tegi, kuigi mul endal on tagant järele piinlik mõelda, et olin alguses väga tõrjuv, nii hästi Garmeni kui Piretiga (Piret Rauk), kui nad mind lavastusse kutsusid. Ma arvasi, et vanale inimesele juba aitab.

Seda ei oska ma öelda, seda peaks Garmen või Piret ütlema, aga nemad seda proovis kuidagi välja ei näidanud, et meist üle oleksid. Mitte ühe kriipsuga ei andnud seda mõista, pigem vastupidi. Võib-olla Garmenil tuli meiega lihtsalt rohkem vaeva näha, Piret läks kiiremini kaasa. Nad on pealegi kursuseõed, tunnetavad teineteist juba pilgust ja žestist. Protsess oli aga väga huvitav.

Seda ma ütlesin neile juba esimeses proovis ja avaldasin oma muret ja kõhklust. Muidugi on väga kahju, kui see etendust palju publikut ei kogu ja ilmselt see võibki nii olla. Mul on kahju sellepärast, et see on Garmeni esimene lavastus ja ta on nii vaeva näinud, nii suure hingega seda teinud. Kõike seda elu on “Nulltunnis”, aga see on viidud ühe ootuse, ühe elujoone, ühe nulltunni raamesse, kus saab kõik alguse ja kõik ka lõpu. Selle etenduse jaoks on vaja mõtlevat inimest ja ma usun, et selliseid Kuressaares on - ainult tulge. Luuletuste kaudu on võimalik anda edasi väga palju, kui inimene mõtleb ja ega seal ei ole ainult luuletused.

Ütlesin kohe alguses, et äkki oleksite pidanud võtma mõne allapoole vööd tüki ja püssipaugud, siis oleks tormanud kõik kohale. Nemad jäid oma juurde ja väga õigesti tegid, ei olegi vaja masse. Kui leidub juba 100-200-500 inimest – see on hea. Keskkoolide noored, kes luulekavu teevad, võiksid käia vaatamas ja pedagoogid.

Kogu aeg ei pea ju vaatama roppu, rõvedat pläma.

Ei, kuid olen oma vennatütre üles kasvatanud.

Ma ei ole selle peale kunagi mõelnud, aga ma ei lase endale pähe istuda ja ma tunnen lolli eemalt ära. Pigem olen väga otse ütleja, mis ei ole tavalise inimese juures hea..

Ma olen viimased seitse aastat käinud 2-3 korda nädalas võimlemas, nüüd kutsus sõbranna kepikõndi tegema. Dieete ei pea.

Väga raske öelda. Ta on julge naine, et ta siia üldse tuli ja selles konnatiigis peab olema väääääga kaval rebane, väga hea suhtleja. Õnneks ta seda on, mida eelmine juht kahjuks polnud. Väga koostööaldis tuleb olla teiste näitejuhtidega ja oleks hea, kui nad suudavad kõik ühe katuse all tööd teha ja luua midagi kõigi rõõmuks. Ma arvan, et Piret saab sellega hakkama.

Küll ta oskab, läheb ühest aknast sisse, lükatakse välja, läheb uksest. Kui ei saa eesuksest, läheb tagauksest. Natuke libeda lutsu moodi võiks ju kohati olla.

Ma arvan, et ta saab hakkama.  

Meie Maa, 13. märts 2006