Avaleht Mängukava TeatriKino Repertuaar Arhiiv Artiklid Galerii Piletiinfo Kontakt Näitus Aitan lapsi Sisukaart
  » 2013
  » 2012
  » 2011
  » 2010
  » 2009
  » 2008
  » 2007
  » 2006
  » 2005
  » 2004
  » 2003
  » 2002
  » 2001
  » 2000
  » 1999
 
juuni 2013

E T K N R L P
     12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930
 
2006

  • Viis küsimust iseendale ehk Teatrist seest- ja väljastpoolt
  • Võluv muinasjutt mustkunsti ja elava muusikaga
  • Kuressaare Linnateatri toetusraha suureneb
  • Paari tunniga kuu aega teatrielu maal
  • Põgenemine armastuse eest
  • Mäng Maasi maastikul
  • Ausalt öelda paneb see kõik mind väga imestama...
  • Teatri vajalikkusest ja võimalikkusest Kuressaares
  • Teha Teatrit, millel oleks tähendus tänases ajas ja siin saarel
  • Pauli päevik: Paul mõtleb ennast KLT rahutuks kirjandusala juhatajaks
  • Rohkem teatrit (Juhtkiri)
  • Riigi toetus Kuressaare Linnateatrile kasvab kaks korda
  • Kuressaare teatrilaval sünnib muinasjutt Merineitsist
  • Kuressaare Linnateater on uputustega hädas
  • Kirjad emale
  • Mereröövliveres vemmeldab seiklushimu ja naer
  • Moskvalanna lavastab Kuressaares Turgenevit
  • Lollilt elasin. Aastaid jäi väheks
  • Rõõmus mereröövlimäng Saaremaal
  • Kuressaare mereröövel vallutas Maasilinnal publiku südameid
  • Lavastus nagu lapitekk
  • Linnateater tõi üle mitme aasta lavale vabaõhuetenduse
  • Teater Ö(Ö)sel pani Kuressaare teatrist kihama
  • Festival Teater Ö(Ö)sel toob saartele põnevaid etendusi ja avastamisrõõmu
  • Aarne Mägist saab Kuressaare linnateatri turundusjuht
  • Mereröövel Verine John möllab sel suvel Maasilinnal
  • Verine John jõuab juuli lõpus Maasilinnale
  • Linnateatris esietendus “Jussikese seitse sõpra”
  • Kuressaares etendub lastelavastus
  • Linnateater võib töökäsi juurde saada
  • Kuressaare Linnateater avas internetis uue kodu
  • Raha ja usalduskrediit
  • Kuressaare Teater – jaa või ei? Jaa!
  • Kuressaare “Nulltund” annab elamuse ehedusest
  • Piret Rauk: andke aega, 100 päevaga ei sünni veel teatrit
  • Kas kutseline teater on Kuressaares võimalik?
  • Konverents võtab teatri luubi alla
  • Aime Käen: mulle meeldib just protsess, mitte lõpptulemus
  • Tõnis Kipper: Kuressaarde on vaja palgalist teatrit
  • Teater leheveergudele
  • Külalisetenduste tarvis jagati mullusest rohkem toetusraha
  • Kuressaare teatriaastale paneb punkti konverents
  • Linnateater toob välja esietenduse

    Kuressaare “Nulltund” annab elamuse ehedusest

    Kuressaare Linnateater sai novembris endale uue juhi, endine Pärnu Endla näitlejanna Piret Rauk on nüüd meretagune teatridirektor, kelle eesmärk on kujundada Kuressaare Linnateatrist etendusasutus, mis annab ka “omatoodangut”. Kaugemas tulevikus on kavas professionaalse püsitrupiga teater.

    “Nulltund” on “uue” Kuressaare Linnateatri avalavastus. Kompositsioon eesti kirjanike tekstidest Astor Piazzolla muusikaga. Laval kõrvuti profid ja asjaarmastajad.
     
    Tegemisrõõm
     
    Mis üksiti on kahetiselt märgiline. Esiteks siis, kui siinmail esimesed teatrid tekkisid, sündisid nad harrastuslikest kooslustest. Teiseks on tänapäeval piir harrastusliku teatri ja professionaalse teatri vahel hägustumas. Ja eks ta õige ole – teater on ikka teater. Vahel parem, vahel halvem. Vahel suisa piinlik. Ja see, et teatriharidusega tegijad teevad, ei välista piinlikkust automaatselt, nagu me kõik kahjuks teame.

    “Nulltunni” kirjeldamiseks esimesena haakuv märksõna on soojus. Ja tegemisrõõm. See on heas mõttes ambitsioonitu teatritükk, mis annab publikule koha, kus tunnikese jagu “ära” olla.
    Ei taha Kuressaare trupp maailmakõiksuse tõde näidata, ei taha ka homeeriliselt meelt lahutada. Ehk hoopis meelt häälestada – loob omamaailma, mis argisekelduste kõrval seisab. Jätab ruumi mõttel joosta. Kuhu siis kellegi parasjagu, pole enam nii väga oluline. Samas, sama kindlalt, nagu Saaremaa on saar, on see tükk laval. Ka füüsiliselt. Näitlejad lava keskel ja publikum ringis ümber nende. Publikum, keda õrnalt ka ei püüta veenda, et neile tõelisust näidatakse. Või et nii ongi.
     
    Ehe olek
     
    Mis loomulikult ei välista ega kahanda asja ehedust. Siiski – on üks suur ja põhimõtteline vahe, mis eraldab kutselist, õppinud näitlejat harrastajast. Ka heast, andekast harrastajast. Harrastaja, reeglina, hakkab väljendama enne, kui tal on “postanislavskomu” selge, mida väljendada. See ei saa harrastusnäitlejale antavad ülesandeid tavapäraselt olla väga keerukad. Totaalne usutavuse püüe muudaks halvasti mitteusutavaks. See on üks ämber, millesse on kerge astuda. Garmen Tabor ja ko ei astunud. Nii näeme me ehedaid inimesi ehedas olekus. Laval.
     
    Spektaakel
    Doris Kareva, Marie Under, jaak Kruusvall, Anton Hansen Tammsaare “Nulltund”
    Lavastaja Garmen Tabor
    Osades Aime Käen, Mait Merivald, Garmen Tabor, Piret Rauk, Priit Lõhmus ja Aarne Mägi
    Esietendus 1. märtsil Kuressaare Linnateatris
     
    Andres Keil
    Postimees, 9. märts 2006


    Üles
  •